Restoranitest: Noa Peakoka Pool lähedal täiuslikkusele

Kliendi osaks jääb vaid otsustada, kas sööb ja joob ära kõik, mida seitsmekäiguline menüü ette näeb, või saab osa vaid viiest toidukäigust. Jookidega on valikuvabadus suurem, janusemad saavad sobiva joogi iga käigu juurde, vähemjanustele jääb võimalus piirduda klaasi-kahega või hoopis veinita läbi ajada.

Isegi selle kallal pole vaja pead murda, millises järjekorras söögiriistu kasutada: need on paigutatud karpi ja igaüks võib parema äranägemise järgi otsustada, kas süüa kartulipürees kaheksajalga lusika, kahvli või mõlema riistaga korraga.

Muidugi pole Noa Peakoka Pool esimene restoran, kes oma kliendid valiku raskest koormast vabastab, kuid Eestis nad on esimesed, kes selle nii täiuslikul moel on välja arendanud.

Menüü on trendikalt napp, iga roa kohta vaid kolm sõna: Makrell, tomat, umami; Kaheksajalg, kartul, kurk; Lammas, salatsigur, tatraidud jne. Valmistusviisid jäid teenindaja lahti rääkida ja üldiselt sai meie ettekandja sellega päris hästi hakkama, ainult umamiga makrelli ja tomati juures jäi ta mõnevõrra hätta.

Peakokkasid, keda keskmine restoranikülastaja nimepidi võiks teada, on meil napilt, võib-olla paar-kolm, võib-olla natuke rohkem, kuid suure tõenäosusega on nende hulgas Noa peakokk Tõnis Siigur. Tähelepanuväärne on see, et Siigur on kuulsust kogunud mitte telekokana (meedia suudab kõike), vaid oma restoranidega, näiteks OKOga, kui meenutada tema viimast ettevõtmist enne Noad.

Täiuslikud maitsed. Kes Siiguri “käekirja” teab, võib mõnegi Noa roa juures äratundvalt noogutada, aga ka imestada ja imetleda, milliste kulinaarsete saavutusteni talent, töö ja visadus köögikunstniku viia võivad.

Nautisin maitseid, värve, lõhnu, aga kõige enam roogade viimistletust ja kompositsioonilist täiuslikkust. Viimistletud maitsed ja kompositsioonid on omased mõlemale Noale - restoranile ja peakoka poolele, peakoka poolel lisandub neile nõudlikum tooraine ja aeg ning tähelepanu, mida sellele pühendatakse.

Nautisin ka teenindust, mis oli ühtaegu tähelepanelik ja diskreetne - suhteliselt haruldane kombinatsioon. Ja seda, et Noas tervitatakse sisseastujaid juba ukselt: võiks arvata, et elementaarne viisakus, aga kui sageli olen end restorani sisenedes tundnud nähtamatuna! Kõige enam nautisin aga seda, et merevaadet jätkub ka neile, kes seljaga mere poole istuvad - selle jaoks on laua kohal peegel.

Ainult valikuvabaduse puudumisega ei suuda me leppida ei Noas ega ka üheski teises ettemääratud menüüga restoranis. Ja kuigi ma usun, et just sel moel suudavad meie kokad oma loomepotentsiaali kõige paremal (ja majanduslikult ratsionaalsemal) moel välja arendada, läheb mul täiusliku naudingu jaoks lisaks suurepärasele toidule ja joogile vaja ka võimalust ise oma valikute üle otsustada.